Juku
ja Metsa Liit
—
See pole esimene kord, kui metsas puhkeb tüli. Jaanimardikate noor pealik Juku ärkab kära peale võpatades üles.
„Välja mu majast!“ röögatab vihmauss Vilma.
„Enne tahan oma moosi tagasi saada,“ viskab salamander Frida vastuseks, „kus see on?“
„Mu vaesed tundlad!“ oigab Juku.
Juku tundlad on sünnist saadik erilised. Meeldivad helid tekitavad neis mõnusa tunde, kisa keerab need aga valusalt krussi.
Äkki kuuleb Juku vägevat põmakat: „PÕMMMMMMMM!“
Ta hüppab voodist välja.
„Aitab! Lähen ja ütlen, et see peab lõppema!“
See pole esimene kord, kui metsas puhkeb tüli. Jaanimardikate noor pealik Juku ärkab kära peale võpatades üles.
„Välja mu majast!“ röögatab vihmauss Vilma.
„Enne tahan oma moosi tagasi saada,“ viskab salamander Frida vastuseks, „kus see on?“
„Mu vaesed tundlad!“ oigab Juku.
Juku tundlad on sünnist saadik erilised. Meeldivad helid tekitavad neis mõnusa tunde, kisa keerab need aga valusalt krussi.
Äkki kuuleb Juku vägevat põmakat: „PÕMMMMMMMM!“
Ta hüppab voodist välja.
„Aitab! Lähen ja ütlen, et see peab lõppema!“
„FRIDA, SA HÄVITASID MU SAHVRI!“ kisendab vihmausside pealik Vilma.
„Mul on üks moosipurk kadunud! Otsisin seda igalt poolt,“ vastab salamandrite pealik Frida, „nojah, ja kahju küll, aga kaevasin siis veidike ja su keldri lagi kukkus sisse!“
Ta komistab hiiglasuure küpsise otsa ja kukub Vilmale selga.
„APPI! Ma lämbun!“ ütleb Vilma hingeldades. „Minul pole su moosi. Mine minema! See siin on MINU maa!“
„Kuulge,“ ütleb Juku vaikselt, „palun rahunege maha.“
Ta katsub ennast nende kahe vahele puksida, kuid kellegi tiib pühib ta kõrvale. See on rähnide pealik Robert.
„Ah et SINU maa?“ osatab Robert. „Sina, Vilma, pead ennast vist metsa valitsejaks?!“
See teeb Juku tundlatele haiget.
„Aitab! Mul on teie tülidest kõrini. Head aega!“
Raske südamega lendab ta riiukukkede juurest minema.
„FRIDA, SA HÄVITASID MU SAHVRI!“ kisendab vihmausside pealik Vilma.
„Mul on üks moosipurk kadunud! Otsisin seda igalt poolt,“ vastab salamandrite pealik Frida, „nojah, ja kahju küll, aga kaevasin siis veidike ja su keldri lagi kukkus sisse!“
Ta komistab hiiglasuure küpsise otsa ja kukub Vilmale selga.
„APPI! Ma lämbun!“ ütleb Vilma hingeldades. „Minul pole su moosi. Mine minema! See siin on MINU maa!“
„Kuulge,“ ütleb Juku vaikselt, „palun rahunege maha.“
Ta katsub ennast nende kahe vahele puksida, kuid kellegi tiib pühib ta kõrvale. See on rähnide pealik Robert.
„Ah et SINU maa?“ osatab Robert. „Sina, Vilma, pead ennast vist metsa valitsejaks?!“
See teeb Juku tundlatele haiget.
„Aitab! Mul on teie tülidest kõrini. Head aega!“
Raske südamega lendab ta riiukukkede juurest minema.
Küngas on metsa kõige rahulikum koht. Seal elab vana tammepuu Arpo.
„Mis lahti, väike Juku?“ küsib ta oma lõunauinakust ärgates.
„Oi, Arpo, anna andeks, et sind üles ajasin. Otsisin vaikset kohta. Teised pealikud tülitsevad jälle ja see teeb minu tundlatele nii haiget. Sellepärast tulin sealt ära!“
„Juku, sa peaksid nendega rääkima. Ei tohi kohe esimese ebaõnnestumise korral alla anda.“
„Aga keegi ju ei kuula mind! Tunnen ennast nii väikesena. Minu arvamus ei huvita teisi pealikke.“
„Oota, las ma räägin sulle ühe loo,“ ütleb tammetaat.
Küngas on metsa kõige rahulikum koht. Seal elab vana tammepuu Arpo.
„Mis lahti, väike Juku?“ küsib ta oma lõunauinakust ärgates.
„Oi, Arpo, anna andeks, et sind üles ajasin. Otsisin vaikset kohta. Teised pealikud tülitsevad jälle ja see teeb minu tundlatele nii haiget. Sellepärast tulin sealt ära!“
„Juku, sa peaksid nendega rääkima. Ei tohi kohe esimese ebaõnnestumise korral alla anda.“
„Aga keegi ju ei kuula mind! Tunnen ennast nii väikesena. Minu arvamus ei huvita teisi pealikke.“
„Oota, las ma räägin sulle ühe loo,“ ütleb tammetaat.
„See oli ükskord ammu-ammu, kui metsaelanikel oli kogu aeg riid majas ...“
„Kas siis Vilma, Roberti ja Frida vanavanemad vaidlesid samamoodi?“ küsib Juku.
„Oi, see oli hullem kui vaidlemine. Alguses nääklesid nad niisama, kuid kuna kokkuleppele ei jõutud, puhkes sõda. Nii hävitasid nad lõpuks suure osa metsast.“
Juku vaatab Arpole otsa, silmad pärani.
„Siis, kui sõda metsa laastas,“ jätkab Arpo, „tõusis suur torm ja nähtavale ilmus mingi hiiglaslik ja helendav klaasist asi. See oli Latern.“
Juku lööb näost särama: „Latern! Kas see on siis päriselt olemas?“
„Aga muidugi! Räägitakse, et kui pealikud olid Laterna sisse läinud, leidsid nad julguse asju rahulikult üksteisega arutada. Nii suutsid nad uuesti rahu jalule seada.“
„See oli ükskord ammu-ammu, kui metsaelanikel oli kogu aeg riid majas ...“
„Kas siis Vilma, Roberti ja Frida vanavanemad vaidlesid samamoodi?“ küsib Juku.
„Oi, see oli hullem kui vaidlemine. Alguses nääklesid nad niisama, kuid kuna kokkuleppele ei jõutud, puhkes sõda. Nii hävitasid nad lõpuks suure osa metsast.“
Juku vaatab Arpole otsa, silmad pärani.
„Siis, kui sõda metsa laastas,“ jätkab Arpo, „tõusis suur torm ja nähtavale ilmus mingi hiiglaslik ja helendav klaasist asi. See oli Latern.“
Juku lööb näost särama: „Latern! Kas see on siis päriselt olemas?“
„Aga muidugi! Räägitakse, et kui pealikud olid Laterna sisse läinud, leidsid nad julguse asju rahulikult üksteisega arutada. Nii suutsid nad uuesti rahu jalule seada.“
„Nii et vaata,“ jätkab Arpo, „isegi kui ollakse eri meelt, tuleb õppida üksteist ära kuulama.“
„Tean,“ ütleb Juku, „seda on lihtne öelda, aga raske teha.“
„Pead proovima,“ jääb Arpo endale kindlaks. „Nüüd on aeg pealikud jälle kokku tuua. Aga neil võiks olla suuremgi ülesanne: olen ammu unistanud, et metsaelanikud võiksid ühineda, nii et meil ei tuleks enam kunagi sõda, ja ...“
Enne kui Arpo oma lausega lõpule jõuab, hakkab kaugelt kisa kostma.
„Ai, mu tundlad!“ hüüatab Juku jälle piinatud ilmel. „Nende riidlemist on isegi siia kuulda! Mina sinna tagasi ei lähe. Saagu ise hakkama!“
„Mine ikka, kullake,“ ütleb Arpo, „põgenemine ei lahenda midagi.“
Aga Juku ei suuda koju tagasi minna, isegi kui öö on tulekul.
Olles mõnda aega sihitult ringi lennanud, sätib Juku ennast järvel hulpiva oksa õnarusse öömajale. Ta lõdiseb külmast.
Ringi vaadates meenub talle, kuidas nad Fridaga järve kaldal piknikku pidasid ning kuidas tema, Juku, ja Robert õhus vigurlendu tegid, samal ajal kui Vilma neile rõõmsalt kaasa elas.
Pisar veereb üle Juku põse. Ta meel läheb kurvaks, mõeldes, kuidas nad sõpradega enam kunagi koos ei mängi.
Äkitselt märkab ta järvel peegelduvat valgusvihku.
„Aga kui ...? Kas see võibki olla see Latern?“ mõtleb ta hämmastusega.
Julguse tagasi saanud, hakkab Juku valguse poole minema.
Ringi vaadates meenub talle, kuidas nad Fridaga järve kaldal piknikku pidasid ning kuidas tema, Juku, ja Robert õhus vigurlendu tegid, samal ajal kui Vilma neile rõõmsalt kaasa elas.
Pisar veereb üle Juku põse. Ta meel läheb kurvaks, mõeldes, kuidas nad sõpradega enam kunagi koos ei mängi.
Äkitselt märkab ta järvel peegelduvat valgusvihku.
„Aga kui ...? Kas see võibki olla see Latern?“ mõtleb ta hämmastusega.
Julguse tagasi saanud, hakkab Juku valguse poole minema.
Laterna süütamiseks keri edasi
„Oo,
ma ei ole kunagi midagi nii ilusat näinud!“ õhkab Juku vaimustunult, märgates Laternat, mis vilgub pilkases pimeduses.
Laterna süütamiseks keri edasi
„Oo,
ma ei ole kunagi midagi nii ilusat näinud!“ õhkab Juku vaimustunult, märgates Laternat, mis vilgub pilkases pimeduses.
Talle astub risti ette Laternat valvav sajajalgne Karla.
„Seis! Mida sa soovid?“
„Ee ... meil on vaja pealikud kokku kutsuda. Nad peavad tülitsemise lõpetama, muidu tuleb veel sõda.“
„Sõda?!?“ kordab Karla võpatades. „Kutsun pealike kogu otsekohe kokku!“
Karla puhub kõigest jõust oma puulehtedest sarve:
„TUUT-TUUUUUUT!“
See heli on nii vali, et kandub üle kogu metsa.
Taamal ilmuvad nähtavale Frida, Robert ja Vilma.
„Ahoi, Karla!“ hõiskab Frida rõõmsalt. „Pole sind ammu näinud! Selle pasuna häält kuulsin viimati siis, kui mu vanaema veel elas!“
„Mida teie kõik siin teete?“ hüüatab Juku üllatunult.
„Mis küsimus see on? Kui Karla kutsub, siis peame kõik kohe Laterna juurde kokku tulema – selline on kord,“ vastab Vilma nipsakalt.
„Ah soo ... Nii et kõik teadsid küll, et me saaksime siia kokku tulla ja asju arutada, aga kellelgi polnud seni tahtmist seda teha,“ pomiseb Juku.
„Mis minusse puutub,“ ütleb Vilma, „siis on väga raske arutada midagi salamandriga, kes on peast soe ja hävitas mu sahvri.“
„Peast soe?! Viga on hoopis SINUS! Sina arvad, et pead kõik metsaannid endale saama!“ nähvab Frida vastu.
„Täpselt! Sina, vihmauss, pead ennast metsa valitsejaks!“ torkab Robert.
Juku tundlad hakkavad valust väänduma. Kuid ta kõrvus kajavad Arpo sõnad: „Isegi kui ollakse eri meelt, tuleb õppida üksteist ära kuulama.“ Jaanimardikas kogub oma julguseriismed kokku ja otsustab teistega rääkida.
„Pidage nüüd, sõbrad!“ ütleb Juku. „Meil kõigil on põhjust olla vihane või hirmul. Meil võib olla hirm talve ees või toidu lõppemise ees või meile võib muret teha meie liigikaaslaste käekäik ... Kuid me peame ühte hoidma. See Latern siin on üks eriline paik. Siin sõlmisid meie vanavanemad omavahel rahu. Kui sisse läheme, teeme nii, et kõik saavad kordamööda sõna ja kui üks räägib, siis teised kuulavad.“
Juku enesekindlusest rabatud pealikud kuulavad teda hiirvaikselt. Karla avab Laterna uksed.
„Kes soovib sõna?“ küsib Juku.
„Mina! Mina!“ hüüab Frida kärsitult. „Niisiis: eile hommikul avastasin, et mul on üks moosipurk kadunud. Otsisin varga jälgi igalt poolt. Mulle tundus, et mulla alt tuleb mingit magusat lõhna, seepärast läksin kaevates sügavamale ja siis kukkusin Vilma sahvrisse, mis oli otsast otsani head ja paremat täis.“
„Mina pole sinu mõttetut moosi varastanud!“ protesteerib vihmauss. „Sina aga – sa hävitasid mu sahvri! Mida sul enda kaitseks öelda on?“
Salamander hakkab midagi ütlema, kuid Juku segab vahele:
„Üks hetk, Frida! Nüüd on Roberti kord rääkida.“
Kõigi silmad pöörduvad rähnile. Tema ei ole koosoleku algusest saadik sõnagi öelnud.
„Mina ... Ee ... See tähendab, et ... See olin mina.“
„Misasja?“ hüüatab Frida.
„Võtsin ilma küsimata sinu varudest veidike moosi,“ tunnistab Robert.
„Miks sa nii tegid?“ küsib Juku.
„Et oma pojakesed päästa,“ selgitab Robert, „sest ma pole ümbruskonnast enam piisavalt süüa leidnud. Ilma söögita ei elaks minu pojad talve üle.“
Laternas valitseb pikk vaikus.
„Mul on üks mõte!“ hüüab Juku. „Vilma! Sina rääkisid kunagi, et vihmaussid uuristavad käike, mis panevad õhu maapinna sees paremini liikuma. Sellest läheb muld paremaks ja see tähendab, et ka taimed kasvavad paremini, eks?“
„Just nii. Meie väetame mulda,“ sõnab Vilma uhkelt. „Aga mis sa selle jutuga öelda tahad?“
„Mõelge, kui vihmaussid võiksid kogu metsaaluse oma käikudega läbi kaevata,“ ütleb Juku, „siis oleks rohkem taimi ja rohkem vilju! See tähendab ühtlasi, et meil, metsaelanikel, oleks rohkem toitu.“
„Ahah, nii et vihmaussid tohiksid käia, kus tahavad, aga meie, ülejäänud, mitte? Vägev ettepanek,“ ütleb Robert pilkavalt.
„Ei, mitte ainult vihmaussid,“ vastab Juku, „kõik metsaelanikud tohiksid vabalt käia seal, kus nad tahavad.“
„Kas see tähendab, et mina tohiksin korjata vilju mitte ainult oma maa pealt, vaid kõikjalt?“ küsib Frida lootusrikkalt.
„Ja minul oleks oma poegade jaoks rohkem toitu?“ pärib Robert näost särama lüües.
Vilma ei ütle midagi. Talle ei meeldi oma asju teistega jagada. Lõputute maa-aluste käikude tegemine meeldiks talle aga küll. Ja kuidas veel...
„Ah et siis jagame teistega oma maad ja kõike, mis ta annab, nii et kõik saavad sellest kasu – kas sa mõtlesid seda nii?“ küsib Vilma.
„Just nii!“ hüüab Robert. „Me peame ühte hoidma!“
„Miks meie, metsaelanikud, ei võiks omavahel sõlmida ühte korralikku liitu,“ küsib Frida õhinal, „sellist kokkulepet, mille järgi kõik üksteist aitavad?“
„Jah!“ hüüab Juku. „See on hea mõte ja Arpo soovib ka just sedasama. Selle ühenduse nimi võiks olla Metsa Liit!“
Pealikud kiidavad selle üksmeelselt ja valjuhäälselt heaks.
Korraga süttib Laternas ere valgus. Ruumi keskele langeb tammeleht.
„Tehke igaüks selle lehe peale oma märk. Siis saavad teist Metsa Liidu liikmed,“ teatab Vilma pidulikult.
„Oota, aga mis siis saab, kui keegi meist otsustab sellest kokkuleppest lahti öelda?“ küsib Robert.
„Või mis saab siis, kui jälle tülli läheme?“ lisab Frida.
Kostab nõutut pominat. Laterna valgus hämardub.
„Kui selline asi juhtub, siis kohtume uuesti siin ja hakkame lahendust otsima,“ pakub Juku. „Asjadest, milles oleme ühiselt kokku leppinud, peame kõik kinni pidama. See on kõige tähtsam reegel.“
Kõik metsaelanikud on sellega nõus. Laternas süttib uuesti ere valgus.
Järsku lööb tammeleht helendama ja siis kannab tuul selle üles tähtede suunas. Üllatunud pealikud lähevad õue ja avastavad, et terve mets särab eredates tuledes.
„Ohoo!“ hüüavad nad imetlusega, seistes külg külje kõrval.
„Üheskoos me särame!“ hüüab Juku, vaadates naerulsui oma sõpru, keda ta nii väga armastab.
Juku märkab, et tema tundlad ei ole enam valusad.
Ja siis kuulevad nad kellegi häält.
„Aga mina? Minu unustasite ära?“ poriseb laternavaht Karla. „Sajajalgsed tahaksid samamoodi teie liidu liikmeks saada!“
Õppematerjalid
Lastele
Lastele on mõeldud tegelusvihik „Õpi koos Jukuga“, milles selgitatakse illustreeritud jutukeses kasutatud metafooride aluseks olevaid ajaloosündmusi. Tegelusvihik sisaldab ka lõbusaid tegevusi ja mänge.
Õpetajatele
Õpetajale on mõeldud juhendmaterjal, milles on soovitused teemakohaste arutelude ja tegevuste kohta, millest lapsed saavad osa võtta, et saavutada kindlad õpieesmärgid.
Tutvustuseks:
Juku ja tema sõprade lugu on kirjutatud eesmärgiga selgitada 7–9-aastastele lastele, mis on Euroopa Liit ja kuidas see kõik alguse sai. Loo keskmes on Euroopa Liidu asutamise peapõhjus – püsiva rahu tagamine liidu liikmesriikide vahel.
Veel esitatakse selles komplektis Euroopa Liitu käsitlev põhiteave ja tutvustatakse lastele selliseid mõisteid nagu „sõda“, „rahu“ ja „konflikti lahendamine“. Vihikus selgitatakse ka liidu jaoks keskse tähtsusega „liikmesriikide maja“ ehk Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu rolli.
Autor: Magali Pingaut
Kaasautorid: Angélique Berhault, Nathalie Vandelle
Illustratsioonid: Thomas Leclercq
Graafiline kujundus: Angélique Berhault, José Sánchez Martínez
Tõlge: Liia Piirmets, Margot Savisaar, Liina Sumberg, Anu Vesberg (Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadi kirjaliku tõlke talitus)
Eriline tänu kõigile, kes selle ettevõtmise juures abiks on olnud, eelkõige järgmistele inimestele: Marta Ausín García, Liliana Bicanová, Kathleen Bulteel, Leszek Jarosz, Achilleas Karras, Steffen Ludwig, Inga Rosinska, Nadia Spirito
Built with Shorthand